Jah, alles see oli, kui kõik oigasid kuumuse käes ja ihkasid sõõmukest värskemat õhku.. kõik kleepus, iga liigutus võttis naha märjaks ja mõte oli laisk, nagu kass päikeselaigus. Isegi aeg venis ja palavus tundus lõputu. Ja ometi on suvi 2010 möödas, kui silmapilk ja MÕNUS suvine ilm asendunud oluliselt jahedamaga. Äikesetormid keerutavad ringi ja küllap varsti ka sadu algab.
Äikesest rääkides - lõppevasse nädalasse jääb selle hooaja kõige karmim kõmakas. Esiteks tuli see täiesti ootamatult. Lugesime, nautisime õhtust vaikust, mida aegajalt katkestas kaugel- kaugel kõmistav kuiv äike ja siis korraga käis sähvatus ja kohe selline raksakas!!! Esimesed sekundid kulusid kuulatamisele, kas miski kukub kohe kokku/ümber jms, mis viitaks äikeselöögiga pihta saamisele. Õnneks ei. Hääle järgi oleks võinud küll eeldada, et taevas ise kukkus alla, või rebenes maakera pooleks.
Sobivat mõõtekujundit otsides jõudis mälu Astrid Lindgreni lugudeni röövlitütar Ronjast ehk siis täpsemalt öösse, kui ta sündis ja äike Mattiase lossi pooleks lõi. Meie maja seisab õnneks jätkuvalt ühes tükis, siiski.
Lõppevasse nädalasse jääb veel teinegi ebatavaline lugu. Nimelt juhtus Oskar üles korjama kuskilt ühe viiruse (ilmselt), mille tulemusel armas väikemees kõrgekaareliseks (okse)purskkaevuks muutus. Kui äikeseraksakas kestiv vaid loetud sekundid, siis selle nähtusega tuli rinda pista pikki tunde. Lugu päädis sellega, et murest murtud lapsevanemad kutsusid ööhakul kiirabi ja minu öö möödus Oskari voodi kõrval sõna otseses mõttes tema und valvates. Hommikul võttis valvekorra üle issi, sest nagu ikka, juhtuvad asjad kõik ühele ajale - ootas mind ja Sammyt Harjutuskatse Ellamaal.
Kuivõrd peale minu lahkumist Oskari tervis aina paranes ja söök lõpuks ka sisse püsima jäi, peaksin vist lihtsalt järeldama, et olin ta nii ära tüüdanud oma ülevoolava armastuse ja nunnutamisega, et noorsandil juba süda läikis :) Paras aeg vist iseseisvumisele rohkem rõhku panna.
See muideks on ühel või teisel moel ka vaikselt päevakorda kerkima hakanud. Ühel hetkel tabas mind tunne, et tuleb vaikselt harjuda mõttega, et suurem mõnulemine väga heas seltskonnas koduseinte vahel hakkab mööda saama ja vaja välja mõelda kuidas edasi atra seada.
Nagu ikka sellistel hetkedel, tabab inimene end mõtlemast "Kelleks ma siis ikkagi saada tahan?". "Kas jätkata alustatud rada, teha mõni kõrvalepõige?", "Mis oleks SEE, mille tegemine rõõmu pakuks ka elukutsena ja mis on üldse minu ELU KUTSE?".
Vahepeal jäi raamatulettidel silma “Women, work and the art of savoir faire” by Mireille Guiliano (sama autor, kes on kirjutanud pikalt sellest, miks pranstlannad paksuks ei lähe jms ning kes on aastaid juhtinud Veuve Clicquot tegevust Ameerikas). Üks mõtteid, mida ta oma seekordses raamatus lugejateni tõi, on et töö võiks olla seotud inimese hobidega. St mõtle korra läbi need asjad ja valdkonnad, mis Sinus kirge tekitavad ja püüa valida töö, mis nendega kokkupuudet omaks. Olles ise toidu, veini ja reisimise nautleja, valis ta karjääri shampanja maailmas, kus ta ettevõtte esindajana Ameerika turul puutus ohtralt kokku söögi teemaga (vastuvõtud, õhtusöögid jms klientidega), veini/shampanja turg, tootmine, turundamine jms pluss muidugi reisimine USA ja Prantsusmaa vahel jms. Prantslannana Ameerikas oli tal kindlasti hulk eeliseid ja ka nende enda kasuks pööramisest räägib ta eelmainitud raamatus. Vägagi nauditav lugemine.
Oo, ja mis lugemisse laiemalt veel puutub, siis eelnimetatud raamat oli esimene e-formaadis raamat, mille ma läbi lugesin. Ning arvestades minu süvenevat sõltuvust ja vaimustust amazoni ja seal pakutava vastu, ei jää ilmselt viimaseks. Raamatute arvutist lugemine ei ole kuigi mugav, kuid seadmed, mis on täpselt raamatu formaadis ja mis võimaldavad Sul endaga kaasa võtta terve virna raamatuid korraga, on üks äraütlemata hea leiutis. Nii nagu mp3 mängijad ja iPod muutsid meie arusaamist muusika kuulamisest, on ilmselt algamas mõtlemise paradigma muutus ka lugemise osas. Huvitav, kas ühel hetkel vaatame paberil raamatuid samasuguse heldimusega, kui praegu vinüülplaate?!
Tasakaalustamiseks lugesin lõpuni ka ühe paberkandjal raamatu, mis suve alguses alustatud sai. Lugemisaasta on täies hoos;)
Nii, nüüd aga oleks viimane aeg seda postitust lõpetama asuda, sest kannatlikumadki lugejad hakkavad ilmselt juba nihelema. Paljugi on öelda veel.. kui kasutada ühe vana laulu sõnu. Aga las see jääb juba mõneks teiseks korraks.
Au revoir..
1 kommentaar:
Minuarust ei peaks töö hobidega kokku langema... see muudab inimese ühekülgseks, igavaks ja ilmselt pikema aja vältel depresiivseks, väide järgmine: inimene tüdineb asjadest millega tal tuleb palju tegeleda, kui ta tüdineb oma hobidest, ei leia ta enam midagi mis talle niimoodi pinget pakuks...
Postita kommentaar