Lahkumise enda pärast?
Vast mitte, me polnud kuigi lähedased ja viimasest kohtumisestki on ca paarkümmend aastat juba.
Pigem nirult elatud elu pärast.
On igasuguseid olukordi ja elab igaüks oma äranägemise järgi, aga kõrvalt vaadates loodad kuidagi näha lõpuks ka seda, et saabub õnn, asjad hakkavad paremaks minema vms.
Aga selles loos nii ei olnud.
Hoopis kopsupõletik tuli ja kustutas ühe 43aastase mehe ära.
Ja müstiline on hoopis see, et vaatamata igasuguse hingelise sideme puudumisele, külastasid mind ükspäev just suremise teemalised mõtted unes. Ma arvan, et ma sain aru, mis tunne siis olla võiks ja mis mõtted inimese peas ringi kihutavad, kui sa tunned, kuidas keha vaikselt hääbub ja sa tead, et see kõik saab varsti otsa.
(Ning palun nüüd mitte küsida, et mida ma suitsetanud olen või mis ninakommi ma tarbin), mina pole neid mõtteid valinud :)
Minu valik oli neid siin jagada lihtsalt.
Ehk on siis lohutav teada, et see ei juhtu ootamatult, kui tegemist pole just õnnetusega, aga ka siis võib teid mingi kehv eelaimdus tabada.
Anyway, oli see hääbumise tunne seotud teistpidi tohutu kahjutundega sellest, mis maha jääb ning suhetest, kuhu enam panustada ja asju parandada ei saa.
Elu on ikkagi ilus!
Elagem selle teadmisega;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar