Nojah, votjust. Selgus, et tänapäeval peaksid lapsed veel kõigele lisaks ka hubased olema, et nendega tohiks avalikult ringi käia ja vanemad oma harjumusi jätkata.Juhtusin nimelt hiljuti ühte kirjutist lugema, kus üks ajakirjanik arutles kisavate tittede jms teemal. No teadagi, ikka see tavaline jutt, kuidas tited on kohutavad, kisavad jms. Neid ei tohiks avalikult kaasas kanda ja kuniks neist viisakad inimesed saavad, tohib pere vaid oma koduseinte vahel olla, einestada ja aega veeta.
*Väike selgitav vahemärkus siinkohal: kui kõik beebid, oleksid nagu Oskar, poleks seda postitust üldse sündinudki. Maailm aj inimesed oleksid rahulikud ja õnnelikud:)
Olles ise parasjagu pisikese beebi vanem, tekitab niisugune küünilisus lihtsalt meelehärmi. Esmalt näiteks seepärast, et inimestel on iseloom kaasa sündinud ja loomulikult on see ka beebidel (no kellest need "inimesed" ikka hiljem saavad) :P ja mis siis, kui Sul juhtumisi on selline pisut parema häälematerjaliga variant juhtunud?! Peaksid need vanemad tõesti loobuma heast söögist? Võimalusest vahel väljas käia kohvitamas, vms?
Miks üldse arvatakse, et kõige väetimate kohta tohib arvamust avaldada ja pahameelt välja elada, samas kui on hulk täiskasvanuid, kes kõrva/silma ja vahel ka haistmismeeli häirivad?
Kas avalikud kohad on ainult ideaalinimestele või on avalik ruum läbilõige kogu ühiskonnast?
Ma kaldun arvama, et see avalik ruum võiks olla palju parem paik, kui igas vanuses inimesed oleksid hästi kasvatatud ja heade kommetega ja tolerantsed:) Jätaks siis algatuseks pinnu teise silmas puutumata ja viiks oma palgi saekaatrisse. Iga teekond algab esimesest sammust....
3 kommentaari:
Eks see on ju sisuliselt sama jutt, et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja kes ei ei ole sinu poolt, ei ole automaatselt sinu vastu.
Pealegi: tolerantsus pole ju kunagi ühepoolne. Beebiemad võivad alustada sellest, et on tolerantsed nende suhtes, kellele beebikisa ei meeldi. Keegi peab ju esimese sammu tegema ja kui seda ei tee vastaspool, siis miks mitte ise see ette võtta?
Ja ei, ma ei ise ei kuulu nende lapsekisa kartjate hulka.
Tere Anna-Liisa,
Loomulikult olen ma Sinuga nõus, et arvestada teistega tuleks ka lapsevanematel ja olen tulihingeliselt selle poolt, et vanemad oma järelkasvul ei lubaks valimatult lärmata.
Kui ikka on selge, et parasjagu on mingi probleem lapsel, siis tuleks sellega tegeleda ja neil päevil ehk lapsele sobilikum keskkond valida. Nõus.
Mis mu näpud sügelema ja õiglustunde susisema pani oli arvamuse toon. Teine samasugune ilmus hiljuti kehakaalu ja välimuse teemal. Noorhärra X arvas nimelt, et kõik temast nooremad tydrukud on paksud ja rõvedad.
Et kuidas selle tolerantsusega nüüd siis lood on? Kas peaksid need noored tüdrukud olema tolerantsed ja arvestama, et inimestel ongi õigus eriarvamustele või oleks ehk viisakas mõnikord oma arvamus enda teada jätta?
Mõttemallid ja üldistused on ju mõlemad: tited karjuvad ja kõik on paksud seepärast, et söövad rämpsu. Ning, et mõlemal juhul on see kõik nende eneste teha. ...
Ma pidasin silmas rohkem seda, et olen aru saanud: kõiki ümber ei veena ja enda huvides on lihtsam ärritavad seisukohad ühest kõrvast sisse, teisest välja lasta. Ja ise tolerantne olla, sest kaua sa tolerantsusele ikka õelutsemisega vastad.
P.S. Oskar on väga armas beebi :)
Postita kommentaar