Sai veidi ringi vaadatud

Sel ajal, kui kraadiklaas meie kandis juba miinuseid hakkas näitama, vaatasime meie ringi (enamasti) päikeselises Roomas. Vaatasime linna ning vaatamisväärsusi ja kohalikud vaatasid meid. No nende jaoks oli juba suur sügis käes ja soojad riided just kapidest välja otsitud, kuid põhjamaise karastusega persoonidele tundusid need malbed kraadid alles keskmise eesti suvena ja riietus oli muidugi ju ka vastav:)

Pikem nädalalõpp oli just ajaliselt paras pikkus, et teha pisut tutvust selle väga ilusa linnaga ja tekitada tunne, et sinna peaks ja tahaks veel tagasi minna. Et rahulikult kõike veel ja veel vaadata. Purskaevud, näiteks oleksid suvel palava ilmaga ilmselt veel atraktiivsemad ja meelitavamad, samas kui treppe, mida seal ka rohkesti on, ei tahaks kuumaga kindlasti läbida.

Rooma on väga ilus linn! Ja hetkel tundub veidi arusaamatu nt, et miks Sirvo (kelle me juba augustis saatsime sinna maad uurima) ei kirjeldanud seda vääriliselt ülivõrretes :) Olles nüüd ise käinud ja näinud, tundub mulle, et ta veetis oma aja hotellitoas arvutimänge mängides ja rääkis meile vaid sellest, mida viitsis reisiteatmikust läbi lugeda ja meelde jätta :)

Reis oli muljeterohke ja igast päevast võiks tegelikult pika loo siia kirjutada. Ning eraldi veel ühe sellest, et kuidas on beebiga reisida. Kuna aga väike Oskar nõuab hetkel tähelepanu, tuleb see tegevus hilisemaks jätta. Etterutavalt võib öelda, et reisimine 3kuusega on väga mõnus! Ta oli tõeliset leplik ja lahe reisikaaslane, kellel veel mingeid suuri nõudmisi ja soove polnudki ja kes meie pakutu rahulikult ning rõõmsalt vastu võttis, sh 4 lendu, millest vaid esimene möödus väikse torinaga, sest ootamatult kogunesid kõhtu gaasid, mis väikse mehe pahuraks tegid ja mille vastu meil kohe rohtu kaasas polnud.

Hiljem siis pikemalt ja kui Bel &Sille oma pilte jagavad, siis ka koos illustratsioonidega :)

Niisiis.

Pimedaist päevadest isu sai otsa ja asusin soojale maale teele :)

Lugu sellest, kuidas beebiga reisitakse

Esimesele reisile minnes ei tea Sa tegelikult kunagi, millega tuleb arvestada. On hulk hirme ja ohte, mida Sa oskad teadvustada ja siis kui mõni hädasignaal tuleb, üritadki aru saada, kas nüüd on siis need variandid. No tegelikult ei olnud. Nagu juba eelpool öeldud, oli ainuke, mis beebit lennul kimbutas, gaasid.

Kuivõrd O'kesel muul ajal neid kiusupunne külas pole, ei osanud kohe kahtlustadagi. Aga, kui juba jälile saime, oskasime beebi olemist mugavamaks teha.

Teine lend läks juba oluliselt mõnusamalt ja päevad Roomas möödusid mõnusasti.

Oskar ei pahandanud tavalise rutini puudumise üle, reisis meelsasti Musu süles ringi ja magas oma unesid, siis kui vajalikuks pidas. Ning, kui lõpuks hotellis sileda pinna peale pikali sai heita, tundis sellest ka rõõmu. Kultuurireis beebiga on täiesti nauditav - ilmselt on neile juba kaasa sündinud oskus ilu hinnata. Igal juhul vaatas ta huviga kõike pakutavat ja ei pidanud vajalikuks sugugi rahulolematust välja näidata. Poole päeva pikkune ekskursioon Vatikanis, mis suure inimesegi üsna ära väsitab, on talle täiesti jõukohane. Tegelikult on ju mõnus, kui saab palju süles olla ja vanematega koos toimetada ning lisaks veel huvitavaid asju näidatakse.

Õhtusöögid väljas ei ole muidugi samad, mis noortel armunutel, kes saavad vaid üksteisele keskenduda ja muu maailm heljub kuskil kauguses, kuid söömata ei jäänud ka meil, või kui siis Musul ehk siiski natuke, sest enamasti võttis ta pojaga jalutamise ja magama kiigutamise oma hoolde. Nunnumeeter põhjas ja lastesõbralike itaallaste imetlevad pilgud saatjaks.

Neid pilke ja tähelepanu oli tõesti palju - nii mehed, kui naised - vaatasid ja nunnutasid. Ja kuigi kärudega peresid kohtas reisi jooksul ikka üsna mitmeid, oli ta küll üks pisemaid. Ning ainuke, kes lina sees reisis. Vanematele siinkohal - linaga reisimine nt Roomas, kus on hulgaliselt treppe, tundub küll ainuvõimalik. Käru või turvahäll + raam oleksid selgelt tülikad olnud, nüüd aga oli tänu linale käed enamasti vabad ja liikumine piiramata. Lisaks muidugi arstide soovitus, et laps turvahällis ei peaks olema üle mõne tunni päevas, lina sees on neid aga kantud ammustest aegadest ja puusade arengule näiteks väidetavalt igati kohane.

Seda, et reisil linas liikumine kalapsele parast trenn oli, näitab ehk seegi, kuidas ta peale reisi hoogsalt arenenud on ja tugevam, kui varem.

Lugu sellest, kuidas Roomas palju huvitavat ja ilusat oli vaadata.

Teel hotelli möödusime Colosseumist ja nii saigi meie esimese päeva sihtkohaks see vaatamisväärsus valitud. Astusime ühel päikeselisel hommikul tänavale ja mõtlesime välja, et kuhu suunda see asi umbes siis jääda võis :) No sai veidi seigeldud ja tiirutatud, aga kohale me jõudsime. Metroojaamas, mis Colosseumi vastas on vahetasime veidi sularaha juurde, sest Eestis müüdi meile vaid rahatähti, mis kohalikud veidi nõutuks tegid ja kellelgi eriti tagasi polnud anda.

Niisiis, selleks ajaks, kui ma veidi peenraha taskus metroost välja astusin, oli Anna Wintouri välimusega proua juba teised oma haardesse võtnud ja müüs neile hoogsalt võimalust grupiga ühineda, et järjekorrast pääseda ja teada, mida me siis tegelikult vaatame.

Lasime end ära rääkida ja ühinesime kuulekalt grupiga. Olgu etteruttavalt öeldud, et see polnudki nii paha mõte. Piletisabad siin ja mujalgi on muljetavaldavad ka off seasonil ja grupiga liikudes pääsed neist muretult. Lisaks on ju tegelikult ka hea, kui keegi sulle seletab ajalugu, miks seintes on augud nt, mis Gladiaatori filmis valesti oli ning muudki selle paiga ja ümbrusega seoses.

Oli ilus ja huvitav.

Edasi seadsime oma sammud mälestusmärgini (st mälestusehitiseni), mille katuselt avaneb üks parimaid vaateid linnale ja kuhu jõudmiseks tuleb taas läbida hulk treppe (millel istumist keelavad kurjad valvurid) ja kuhu tippu viib moodne lift väikese pappi eest :)

Ilus vaade nii vanale, kui "uuemale" Roomale. Saime aimu, kui kaugel ja mis suunas meist paiknevad siis teised vaatamist väärt kohad.

Colosseumi ja vana linna oleks võinud sealt tundide kaupa silmitseda. Selles oli mingi seletamatu võlu, kooskõla. Kuigi tegelikult ju lihtsalt varemed ja puud - kõneles ilmselt see paik olnud aegadest, hiilgusest, oma argipäevadest ja selle muredest, inimestest ja veel paljust muust. Sinna tahaks tagasi...

Õhtul aga proovisime ära taksoteenuse ja lasime end Pantheoni juurde viia ning külastasime Heleni soovitusel üht selle kandi restorani ning avastasime suurima seni nähtud jäätisevalikuga kohviku. Lisaks selle, et lett ise oli uskumatult pikk, oli jäätiste valik silme eest kirjuks võttev. Ainuüksi šokolaadijäätiseid oli ca 10 erinevat, rääkimata igasugu muudest maitsetest, sh nt piparmündi, metsmaasika, mee ja seesami jne jne jne.

Teise päeva sihtkohaks oli Vatikan. Sellest aga juba teinekord pikemalt. Püsige liinil ;)