Koolitund suhtlemisest

Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust....ega ka millestki muust kirjutada vaid hoopis tegevusest inimeste vahel ehk suhtlemisest. Sellega tundub aegajalt raskusi olevat veidi.

Suhtlemist tähistav võõrsõna "kommunikatsioon" on tulnud ladinakeelsest tüvest “commun” ning tähendab “ühiseks tegemist”.

Enamasti kujutavad inimesed aga ette, et nad lihtsalt tõmbavad teisele mütsi pähe, sügavale silmini ikka ja ongi oma eesmärgi saavutanud sellega. Eriti "kanged mehed" kujutavad ette, kuidas nad panevad "paari lausega" vastase "paikka".

Kommuniktasiooniteooriatega kursis olevad inimesed on kuulnud saatjast, vastuvõtjast, mürast ja muudest detailidest selle protsessi juures.

Et mitte teoreetilise osaga liiga laiali valguda, siis asja juurde. Lähiaega on jäänud hulgaliselt näiteid sellest, kuidas igaüks ajab oma joru ja sellest "ühiseks tegemisest" pole aimugi. Üks lennutab ühe lause, teine võtab seda kohe kriitikana, vastab mingi arusaamatu päritoluga sõimuga, argumenteerides ebaadekvaatselt jnejne. Pealtvaatajad hõikavad oma kommentaare saamata aru, mis tegelikult toimub ja mis teema üldse oli.

Seda kõike vaadates tekib tunne, et eestastel on ikka suuri raskusi ühisosaga. Või julguse ja enesekindlusega. Iga arvamus ei ole ju kriitika! Ja ka kriitikat on meil tegelikult vaja, et kuningas ei oleks alasti.

Kui eelpool kõneldu jättis mulje, et see kõik juhtub teistega ja mina olen sellest ammuilma välja kasvanud, siis päris nii see ju ka pole. Loomulikult mäletan ja tean ma hästi olukordi, kus tundub, et need, kes ei ole minu poolt, on automaatselt minu vastu. See "meie" piiri tõmbamine on ikka üsna sügaval veres :)

Ometi on üks parimaid õppetunde, mis Musu on mulle andnud just oskus mitte võtta eriarvamusi, kui (pahatahtlikku) kriitikat, vaid peatuda hetkes ja mõelda, võibolla on siin mingi iva:)

Meie algusaastatel kulus meil hulgaliselt (öö)tunde erinevateks aruteludeks ja selleks "ühiseks tegemiseks". Kommunikatsiooniteadus soovitab omavahel kokku leppida kasvõi mõned lihtsad reeglid ja neid muidugi ka järjekindlalt järgida ning asjad hakkavad lahenema. Teada on, et see pole kuigi lihtne. Aga kui see, kuidas olema on hakanud vähegi meeldib, tuleb seda vaeva näha, sest vastasel juhul (reeglitest kõrvale hiilides) haihtub see maailm nagu hommikune udu.

Niisiis, lastele ja noortele lühidalt eelpool öeldust kokkuvõttet tehes: Suhtlemine on oluline osa inimeste vahelistest suhetes (nt sõpruses). Sõpradel võiks olla kokku lepitud mõned reeglid, millest mõlemad kinni peavad ehk sõpruse alustalad. Näiteks: Reegel nr 1: Me räägime asjadest, kus meile tundub, et saaks sõpra aidata/ paremini asju korralada/ õppida vms ning teisel on keelatud siis solvuda ja mossitama hakkata. On lubatud vastu argumenteerida ja ennast kaitsta. Reegel nr 2: Ära kunagi mine vihasena voodisse! Pigem jääge üles ja arutage/kakelge asjad selgeks (selge = mõlemad on rahul ja nõus lõpuks koorunud variandiga/lahendusega/selgitusega).

Ning last, but not least - on tegelikult väga tore, kui keegi üldse viitsib kaasa mõelda ja tahab panustada/ oma arvamust jagada, mitte ei möödu mõmisedes, jättes Sind oma tegemistega üksi :)