Mõtisklusi imagost

Vahelduseks beebi- ja koeralugudele tuli tahtmine seekord arutleda imago teemadel. Kolasin mööda Interneti avarusi ringi ja sattusin järgemööda mitme huvitava lugemise otsa. Alljärgnevalt üks osa Aune Pasti bloggist (http://aunepast.wordpress.com/) :

Imago loojad ei ole mitte spin doktorid, vaid imago loovad inimesed ise oma kujutluses. Samas on imago tekke protsess interaktiivne. Oluline on ka imago objekti (persooni, organisatsiooni) kommunikatsioon ja käitumine. Suhtekorraldaja peab lähtuma organisatsiooni tegelikkusest, mõistma avalikkuse ootusi, võrdlema, kas organisatsioon vastab avalikkuse ootustele ja muutma organisatsiooni käitumist, mitte sõnumit. Sõnum ilma tegelikkuseta on pettus ja võltsimago loomine. Meelelahutuses me ostamegi seda mängulist loodud imagot, star-makingu produkti. Ettevõtluses ei jõua valetegelikkuse esitamisega kusagile.

Häirivalt sageli kohtab reaalsuses seda, et ka ettevõtted ja muud tõsisemad tegelased kasutavad meelelahutusliku imagot ja loovad mingi "näo", millel tegelikkusega pole palju pistmist. Seda valetegelikkust on segavalt palju.

Mis omakorda tekitab küsimuse MIKS?!

Kas on siinkohal tegemist kogemuse puudumisega? Praktikate segunemisega? Või on reaalne sisu nii mäda, et seda pole põhjust välja näidata?

Ilmselt nii ühte, kui teist. Positiivse näitena jääba aegaajalt siiski ka silma neid, kellel on sisu ja kes oskavad seda kenasti enda kasuks tööle panna ja välja näidata. Ning teised, kellel seda lihtsalt ei ole, teevad näo, et neil on ka. Ja need feik asjalikud tegelased ongi ebameeldivad. Nad ise koos hulga samasuguste feik asjalike inimestega, kellel ka pole tegelikult lahedat sisu ja kes on endale selle "peale tõmmanud" nagu kostüümi. Ainult, et vahel tundub, et keegi on unustanud neile öelda, mis theme party on :) Nii palju Bridget Jones'e liigub ringi (mäletate seda kohta, kus ta läks peole nagu Playboy jänku, kui teised külalised olid kõik tavalistes riietes). Kui filmis oli BJ ja ta isa ainukesed, kes kostüümis ilmusid, siis reaalses elus on kahetsusväärselt suur hulk just neid kostümeeritud tegelasi ja PÄRIS inimesi vaid näputäis.

Et pilti veidi segasemaks ajada, tuleb muidugi möönda, et on olemas hulk ROLLE, mida me igapäevaselt täidame ja mitmed neist nõuavad ka välist poolt. Nagu hiljuti kuskilt lugema juhtusin kiidulugu ülikonnale, et olgu asjad, kuidas on, see, kes oskab ülikonna välja kanda, on lõpuks ikkagi võitja.

Siiski tahan ma öelda, et väline ainuüksi ei ole lahendus. Tühi kott ei seisa püsti, nagu vanad eestlased juba teadsid. Kuid ilus pakend teeb meeldiva sisu veel paremaks. Esmamulje ju ikkagi ja muud tegurid, mis ka pole kuhugi jätkuvalt kadunud.

Kokkuvõtteks: on omajagu paradoksaalne muidugi asjaolu, et suur hulk sabatutiga külalisi ise ei saa arugi, et neil sabatutt on. Ning kui tuua pilti veel kuuluvus- ja tunnustusvajadused, mis ka lahutamatult meie ellu kuuluvad, siis ühel hetkel võib sabatuti puudumine isegi masendav tunduda :)

* Eile riigitelevisioonis saadet Kahekõne vaadates, paelus mind vestlus Elmo Nüganeniga. Tundus, et ta on enne saadet jõudnud pilgu mu bloggisse visata ja siit paar head mõtet kaasa võtnud ;) Teda kuulates aga leidsin täiendust oma mõtetele ja sain aru, et see mis kõigi nende uhkete väliste kihtide tagant puudu jääb, millest ma enne rääkisin, on INIMENE.

EN ise on suurepärane näide sellest, kus sisu on vägagi olemas ja ilma, et ta ehk ise sellest väga hoolikski, on see sisu väga muljetavaldav. Ta ei üritanud meeldida, aga ometi oli meeldiv.

Saates ei olnud mitte meelelahutuslik toode EN, vaid inimene ise. Vaadake http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=97948 ja ehk saab selgemaks, mida ma mõtlen.