Olles just eelmisel päeval Soomes läbi külmunud ja vettinud, valmistusime järgmisel väljasõidul põhjalikumalt ning ei jäänud enam ilmauudiseid uskuma. Hommikul Tallinnas asju pakkides polnud ka ühtegi silmaga nähtavat põhjust uskuda, et kuskilt mingi soe võiks saabuda.
Elva poole sõites aga võis vaadata, kuidas kraadiklaas aina soojemat temperatuuri näitas ja ilm aina selgemaks muutus ning kohale jõudes tabas meid tõsine kuumalaine. Ainult et sel korral olima me kõik õhukesed riided koju jätnud. Väljas oli tõeliselt lämbe.
Jätsime auto tädi Kai maja juurde ning tegime väikse tiiru Elva surnuaiale, nahk kleepus ja õhku polnud, mida hingata. Kuna teele jääb ka väike veehoidla, sai vähemalt koer oma palavust leevendada ja kasutas päris mitu korda võimalust vette end kasta.
Kuna kohalik koerahärra otsustas Sammy suhtes ebasõbralik olla, võtsime koera Tartusse õhtul kaasa ja tal tuli meid veidi autos oodata, kuni me etendust nautisime. Autosõiduga väga harjunud loomana, ei valmistanud see talle kindlasti mingit piina ja ta pigem kasutas võimalust rahulikult magada.
Etendus ise aga oli üle ootuste hea. Kui algus oli veidi kurjakuulutav, kui meie ees istunud onkel juba esimese naljakama koha peal ülevoolavalt naeru kihistas, ununes peagi kogu ümbrus ja tähelepanu koondus vaid laval toimuvale haarates vaataja täielikult endasse.
Ilmselt olen ma piisavalt vana selleks, et mäletada omast kogemusest etenduses kasutatud aega ja sellele iseloomulikke seiku, teisalt aga ka piisavalt noor, et huviga jälgida ja avastada selle sügavamaid nüansse ja detaile. Etenduse kujundite keel oli huvitav ja kaasamõtlema panev ning muidugi osatäitmised ja rollid - nii neist kes meie silme all aktiivsemalt ka tänasel päeval figureerivad, kui need keda enam pole või siis SEE, keda enam pole.
Etendus tekitas selgelt soovi NO99 tegemistel silma rohkem peal hoida ja lootuse, et selle meeskonna käe alt ka tulevikus huvitavaid tükke tulla võiks. Tegelikult tekkis esimene huvi muidugi peale selle kevadist teatri auhindade jagamist, kus minus tekkis äratundmine, et ohho, vahvad tegelased. Seni pean tunnistama, oli Ojasoo-Semperi tiim jätnud pigem natuke liiga crazy mulje minu jaoks.
Mis teha, inimesed arenevad erineva kiirusega ja see, mis mõne jaoks juba ammugi selge oli, saab teisele arusaadavaks veidi hiljem, kui ta on kasvanud seda mõistmaks. :) Tõsiasi, mis vaatab vastu meile pea igal sammul ja kutsub tolerantsusele olukordades, kui tahaks näppu vibutada või pead vangutada kellegi mõistmatuse peale. On igal ühel oma tee ja tempo ning pole kellegi asi seda arvustada. Võimalik, et ta on alles jõudnud sinna, kus sina oma teekonnal oled juba olnud ja oma koore lahti saanud, et mõista, aga võibolla on teine sinust juba kaugemal ja see on juba hoopis uus tase. Raske mõista, kerge hukka mõista.. nagu Kahlil Gibran on raamatus Prohvet öelnud: "Teie valu on teie mõistmist ümbritseva koore katkimurdumise valu. Niisamuti nagu puuvilja seemnekivi peab murduma selleks, et tema süda pääseks päikesevalgusse, nii tuleb teilgi tunda valu".
Tulles aga tagasi etenduse ja selle õhtu juurde - ei läinud sugugi tarvis kaasa võetud sooje vammuseid ega vihmakuubesid, mida selle suve puhul igati endastmõistetavaks olime juba harjunud pidama. Ka kesköö paiku võis vabalt käia Tsärgi väel ja tunda rõõmu soojast suveõhtust.
Ning nauding saadud etendusest käis meiega veel pikka aega kaasas.... kandudes üle ka omavaheistesse naljadesse. Väga hea lavastus oli ja suurepärane tekst, mis samas oli igati tasakaalus ka esitluse endaga!
Oo, ning peaaegu oleksin unustanud! Söök, mida vaheajal pakuti, teenis hetkega koha välietenduste toitlustamise esikolmikus. Shakespeare kohviku ( http://www.shakespeare.ee/) kanavardad koos kartulite ja kõige sinna juurde kuuluvatega olid võrratult head. Toit, mida ma tegelikult võiks süüa rahumeeli ka sisetingimustes ja ta maitseks jätkuvalt väga hästi. Täielik vastand Padise kloostris saadud kiirsupile enne "MägiSibula" kontserti (mis ka ise oli täielik vastand sügavalt nauditavale Ruja etendusele).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar