Pentutreffi Parolas 16. august

Kuna augustis pere puhkas, jäid mõned olulised asjad õigel ajal blogisse kirjutamata ning nüüd, kui suur sügis õuele on hiilinud, on paras aeg olnut meenutada;)

Niisiis, 16 augusti hommikul ärkasime me taas tavatult vara, pakkisime kogu pere ja koera autosse ja suundusime taas sadamasse, et esimese laevaga Soome purjetada. Ilmateade lubas suve kuumarekordeid ja seda me siis riietuse valimisel ka arvestasime ignoreerides aknast välja jäävat vaadet suhteliselt sombusest ja külmast ilmast.

Olles unisena laeva maandunud kell "väga vara", saime peagi aru, et ainuke mõistlik viis see reis üle elada on kiirelt kajut võtta ja unepuudujääke pisut siluda. Mõeldud -tehtud.

Helsingis ei oodanud meid oluliselt parem ilm, siiski otsustasid lapsed jääda truuks oma plaanile veidi shoppata ning siis Linnanmäele lõbustusparki minna. Meie aga suundusime edasi Parolasse, kus ootas ees taaskohtumine Sammy õdede ja vendadega.

Ilm oli masendust tekitav, kasvataja polnud saatnud mingit infot eelseisva päeva kohta ja oma valitud riietust vaadates tundus, et eelseisev saab lõppeda vaid väiksemat või suuremat sorti õudusega. Olles aga juba niikaugele tulnud, polnud mingit varianti plaani muuta ja tagasi keerata, seega edasi...

Kohalejõudes ootas meid kaetud hommikusöögilaud;) teised olid juba metsa läinud esimesele koolitusele ja pidid varsi tagasi jõudma. Meiega üsna samal ajal saabus veel üks paar ning esimene ehmatus, et keegi on koera autost välja lasknud.

Nagu arvata võis tundusid kõik kutsikad esmapilgul väga sarnased. Aga õnneks ainult ESMApilgul. Veidi hoolikamalt vaadates selgus, et nad kõik on ikka selgelt erinevad ja kuigi ette ruttavalt võib rääkida ka sellest, kuidas ma tagasi sõites algul veidi kahtlustavalt oma koera autos vaatasin, on siiski kindel, et nad ei läinud sassi ja iga koer jõudis ikka tagasi oma koju.

Sammy ja emme

Minnes aga nüüd tagasi hommiku juurde - jõudsid varsti ka teised koerad jalutuskäigult tagasi ja päev sai oma hoo sisse. Kasvataja ja kohalikud näitasid üles ülimat külalislahkust ning meid koheldi väga hästi. Korraldus sujus, kõik laabus ja esimene koolitus valmistas siirast heameelt!

Esimene harjutus meenutas veidi tõukatsete koolitust, ehk siis tegi koer tutvust erinevate jahisaakidega, kuid Kimmo poolt läbi viiduna oli tegemist väga mõnusa ja koerale meeldiva koolitusena, mis andis ka omanikule häid ideid kuidas looma paremini koolitada ja kuidas temas huvi tekitada. Näiteks oli väike vares pandud kaela pidi õngeritva külge, nii, et seda mööda maad lohistades jäi mulje nagu lind jookseks mööda maad. Sel viisil tekitas ta elavat huvi ka koeras ja mäng oli lõbus mõlemale poolele. Selgus, et vares on kõige ebameeldivam lind koera jaoks üldiselt ning, et kui ta on nõus juba seda lindu hambusse võtma, siis on üsna kindel, et ta võtab misiganes muu saagi ka. Sammy oli nõus ta suhu võtma, kuid järgmisel hetkel tekitas see temas ka kohe oksereaktsiooni;) pidi ikka päris jälk asi olema ilmselt :)))).

Kimmol oli lisaks ära peidetud veel üks kajakas ja jänku ning ta väärib tõsiselt palju kiitust oma pühendumuse ja hea töö eest. Nagu öeldud kallas enamus päevast vihma, millele vaatamata tegeles ta KOGU päeva koeradega metsas ja mina teda enne lahkumist enam ei jõudnudki näha, sest harjutuskoht ise asus majast veidi eemal metsatukas.

Teine harjutus, mis toimus eemal karjääri ääres, oli dummyde kandmise ja otsimega seotud ning oli veidi põgusam.

Ning kolmas harjutus piirus üldse vähese seletamise ja veel vähemate näidetega, saime vaid teada seda, et on positiivne, kui koer tahab tuua dummy sulle nii lähedale, et hüppab isegi võõra najale üles, et see talle praktiliselt ise suust suhu üle anda ;)

Kasutades harjutuste vahelist aega ja vihmapausi, lasti kutsikad õuepeale ka koos mängima ja siis oli päris vahva vaadelda erinevaid koeri. Ilmselt olete te ikka reisides võõrale maale tundud alguses, et nad kõik on äravahetamiseni sarnased ja veidi hoolikamalt jälgides märganud, et siiski, igal ühel on oma karakter, näojooned, olek jms. Sama kehtib ka kutsikatega loomulikult. 

Ning seda vaadates meenus üks torisev kommentaar koeranäituste kohta, kus arvaja avaldas oma arvamust, et üksik koer oma vanuserühmas pole piisav, et oleks võrdlusmomenti. Ma olen kindel, et vilunud silm - ja seda ju kohtunik kindlasti on, on elus näinud tervet hulka selle tõu koeri ja on hulk omandusi, mis neid eristavad ja millele tähelepanu pöörata, seega ei mängi mingit rolli mitu sul neid parasjagu silma all on, kohtunikul on ajusopis see üks etalon ja koera hinnates annab kohtunik oma arvamuse, kas ja kui palju konkreetne kutsikas või koer selle etalonile siis vastab.

Rivistus Jaana ees ;)

Eeltoodut kinnitab hästi ka kohapeal läbi viidud näitusekoolitus, kus Jaana selgitas kuidas koera näidata, millele tähelepanu pöörata ja mis kriteeriumitele peaks ta üldse vastama. Arvestades pisiasja, et Eestis on minu teada vaid 4 siledakarvalist retriiverit, oleks sama infot siin ilmselt võimatu saada, kuna selline tõuspetsiifiline kompetents lihtsalt puudub.

Lisaks kõigele eelnevale, viisid Anu ja Jaana läbi ka koerapügamise workshopi, kus näitasid täpselt kuidas koera pügada ja milliseid kohti trimmida. Meie kergelt metsa kasvanud kutsikas nägi pärast välja nagu peenest salongist väljunud kena härra;) Jääb vaid loota, et suudan midagi samalaadset tulevikus ka ise korrata.

Musi Anule ;)

Koer ise pidas end igati kiiduväärselt üleval, oli rahulik ja kannatlik ning meil jäi vaid uhkust tunda, kui hästi kasvatatud ta on. Üks teine koeraomanik avaldas just imestust, et kas tõesti on tegemist selle kutsikaga, keda ta mäletab sellest pesakonnast just ühe eriti aktiivse energiapommina, kui nad alles värvilised lipsud ümber kaela, emaga koos aedikus olid ja oma tulevasi peremehi alles ootasid.

Lisaks selgus muidugi ka see, et olime oma kutsika veidi paksuks söötnud ning siinkohal saab vaid endale tuhka pähe raputada ja tõdeda, et eks on saanud veidi patustatud küll. Nimelt on Sammy üsna valiv oma söögi osas ja kaval maismokk ka ning mina lihtsalt olin lasknud tal selline ollagi. Selle asemel, et oma krõbinad silma pilgutamata nahka pista, ootas ta alati, et sinna midagi ekstra juurde pannakse ja seda ta siis ka sai.. juustu, pasteeti jms.. vahel veidi keedetud riisi või spagette, mis õhtusöögist alles jäid sh.
Soomest tagasi tulles niisugune nuumamine mõistagi lõppes, ning peale mõnepäevast näljastreiki, sööb koer oma krõbinaid ka lisanditeta. Natuke pika hambaga, kuid nälg teeb omad korrektuurid.

Lõpetuseks, saime nentida, et päev oli igati kordaläinud ja reis vääris ette võtmist vägagi.

Dear Anu and Jaana, many many thanks to you for a great day in Parola. Your kind help and advises were very much needed. Special thanks to Kimmo for his training and dedication. His work is amazing! And so is yours! We left with many good tips and very warm feeling inside despite the chill weather outside and always look forward to meeting you again!