15 nädalane

Meil on maailma kõige mõnusam koer! :)

On uskumatu, kui palju arukust ja mõistust mahub selle väikse tegelase sisse. Keegi oleks justkui minu unistuse nii vormi, kui sisu osas vaikselt üles täheldanud ja siis vastava koera loonud.

Sammy´t vaadates on selge, et me oleme valinud just õige koera.


Selle päikeselise pühapäeva veetsime me Kadrinas.

Nädalavahetuse hommikule kohaselt magasime natuke kauem. Siis võtsime suuna Kadrina poole ja jõudsime parasjagu kohale, et minna kirikusse.
(Sammy kasutas seda aega muidugi uinaku tegemiseks autos).


Vanematel polnud õrna aimugi, et me oleme tulemas, seega oli vahva vaadata ema nägu, kui me värava ette sõitsime ja "selgest taevast" kohale sadasime. Üllatused on ju alati vajalikud:)

Isa oli hetkel Rakverre läinud, seega üllatuse osa 2-est veidi hiljem.

Olles veidi ringi vaadanud ja nuuskinud, otsustasime jõe äärde jalutama minna. Tegevus, mis vanast ajast juba iga vähegi mõistliku ilmaga külastuse juurde alati kuulub, vanasti küll koos vanemate koeraga :)

Et aga Tim üksi koju ei peaks jääma, otsustasime proovi teha ja mõlemad kaasa võtta. Omamoodi julgustükk esmapilgul vähemalt, sest Tim pole mingi lihtne armas kodukutsu, vaid eelnevalt ikka pigem paraja riiukukena tuntud teiste koerte suhtes.

Minu suureks heameeleks käitus ta aga Sammy´ga igati viisakalt ja ühtegi teravat situatsiooni ette ei tulnud. Ta hoopis üldse ei kippunud kutsikaga mängima, vaid otsustas end väsitada kaika järgi jooksmisega. Pole ju igapäev võimalik nautida jalutuskäiku koos kaugvisete guruga, kes suudab kaika silmapiiritaha lennutada ja sel viisil üheaegselt koera lihastele, kui ka ninale tööd anda. Selleks ajaks, kui me raudtee sillani jõudma hakkasime, oli Tim juba poolenisti hingetu ja jaksas vaid kaika otsas lohiseda ja hingeldada:))

Sammy aga nautis pesamuna rolli, proovis ka kaikale järgi joosta, aga nähes, et keegi on temast oluliselt kiirem, pöödus jälle tagasi ja hoidis minu lähedusse, nuustuades ümbritsevaid lõhnu ja ajades taga esimesi liblikaid.

Silla juures loobus seni hoogsalt kaika loopimist nautinud Tim mängust ja tormas ummisjalu vette. Muidugi ei jäänud ka Sammy maha ja tegi oma ESIMESE ujumistiiru jões :) Varasemalt on ta küll meres paterdanud, kuid alati nii, et jalad ikka põhja ulatuvad. Sel korral trotsis ta aga voolu ja ujus veidi ringi. Tundub, et uus tegevus hirmu ei valmistanud, sest ta tuli küll korraks välja, kuid lippas kohe jälle uuesti vette tagasi.

Siin siis ka väike pilt kahest koerast koos. Vasakul Sammy ja paremal Tim (piduliku nimega Timothy, lühidalt TIM = teie imearmas majavalvur).

Südamesõpradeks nad vast veel küll ei saanud, kuid said rahulikult hakkama koos eksisteerimisega, mis polegi ju algatuseks paha. :)

Sammy kiituseks tuleb veel mainida, et ta oskab hästi aru saada, kui seltskonnas on väärikamaid ja tugevamaid persoone. Ei mingit kraaklemist tähelepanu pärast või kiivust, küll aga mõõdukas respect :)

Aaa, et selle teise üllatuse unustasin mainida. Kohe tuleb :) olime koertega jõudnud just Jõe tänava nurgani, kus tee keerab raudtee poole, ( ja jõe tn jätkub alla jõe äärde), kui nähtavale ilmus ka taat ja suur oli tema üllatus kohata meid koos koertega. Taadi läkitasime koju poolelijäänud šašlõkki küpsetama ja ise jätkasime teekonda.

See on aga meie rand Viimsis, sry Haabneemes.

Tavapäraslt kohtab seal sportlike inimesi, noori ja lapsi, kes on vanemate silma alt ära ja teevad tutvust alkoholiga jms ning muidugi teisi koeri. Sel laupäeval näiteks kohtasid Musu ja Sammy üht kuldset retriiverit. Kuivõrd tegemist oli üsna samaealise kutsikaga jätkus mängu kauemaks ja mõlemad said end tühjaks hullata.

Alati pole aga kohtumised teiste koertega nii positiivsed. Hiljuti jäi meie teel üks dalmaatslane ja need lehmakoerad ei kõlba ka kuhugi tuleb kohe mainida. 101 dalmaatsale filmis võivad nad ju armsad ja lahedad olla, kuid päriselus on nad üsna napakad ja sassis hingeeluga loomakesed, kes esimesel võimalusel kohe teisele koerala kallale lähevad.

No tõepoolest - enamik koeri ei puutu kutsikaid ja hoiavad väiksemaid. See tegelane aga läks Sammyle kallale :((( Õnneks ehmatas Musu kuri hääl ta eemale enne, kui midagi tõsisemat juhtus ja Sammy pääses vaid kerge ehmatuse ning õppetunniga, et mitte kõik liigikaaslased pole lahedad ja head.

Vahel aga kohtab rannas ka väga ootamatuid külalisi. Nii juhtus näiteks laupäeval. Mina istusin pahaaimamatult fotokoolis ja Musu ning Sammy tegid sel ajal oma jalutuskäiku, kui korraga märkasid nad st eelkõige ikka Musu HÜLJEST!!

/ hoolikamal vaatlemisel oskate ehk märgata seal vasakpoolsel pildid seda keskmist halli kühmukest. Pildile klikkides näeb suuremat vaadet ja siis on ehk kergem eristada looma kividest. Kuna ainuke tehniline vahend oli kaasasolnud telefon, siis paremat pilti kahjuks pakkuda pole :))

Ilus ilm kisub õue :) ja nii juhtuski, et laupäeval käis Sammy mere ääres kokku 3 korda. 2 neist siin Haabneeme rannas ja kolmandal korral Suurupi kandis päikeseloojangut vaatamas ja laulvat liiva nuusutamas.



Liikumine on tervise pant...

and love rocks :)