14 nädalane

Rõõmsalt on üks nädal jälle igavikku kadunud ja kutsikas juba 14 nädalat vana. Kui pilte poleks, millega võrrelda seda aega, kui ta alles meile tuli, oleks raske mäletada, et kunagi, mitte väga ammu oli ta oluliselt pisem, vähem aktiivne, äpum jms.

See sama koer, kes eile, kui ma olin autost välja tõstnud ja kätte võtnud terve koorma raskeid kotte, arvas, et tema küll veel kohe tuppa minna ei taha ja üleüldse on just NÜÜD hea hetk selili visata ja soojas päikeselaigus tolmuahviks end püherdada. Nuta või naera, aga koer paigast ei liigu. Väike võrukael :)

Rannas käimine on jätkuvalt päeva osa ja ilusa ilmaga on võimatu teda mitte vette lubada. Ilmselt pole ka põhjust keelata otseselt, sest juba on päris soe ja jalutuskäigu lõpuks oli karv juba kuiv ja ei pidanud isegi pessu minema koju jõudes.

Lelu suus kandmine tuleb juba hästi välja ja pakub kutsikale paraja väljakutse. :) Kandmiseks osbivad ka mitte traditsioonilised lelud - viisime ükspäev Sulevi ülikonna keemilisse ja tagasiteel autosse aitas Sammy mul kanda riidepuud (no ikka tõhja, mitte koos keemilisest tulnud ülikonnaga :P).

Supertubli on ta ka igasugu reisimise teemadel. Nädalavahetusel käisime kogu perega Sulevi venna pulmas ja muidugi oli ka koer kaasas. Kuhu siis tema oleks pidanud jääma ? :P

Ilmselt on koera linna võtmisest olnud kasu, ning ta jääb üsna rahulikult autosse ja on nõus ootama veidi aega. Nii saimegi rahulikult jätta ta ootama, kuni paar ametlikult Haapsalus paari pandi ja pulmarongkäik Altmõisa võis alata. Õnneks on ju eesti pulmakommete seas ka nn nööri ette tõmbamine ja seda selles pulmas ka korduvalt tehti, miskutsikale tähendas aga õue saamist ja oma väikeste kehamurede head lahendamist, nii ei valmistanud ka see os amingit raskust.

Pulmapeo kohaks oli valitud Altmõisa külalistemaja, mis asub kauni looduse keskel ja üsna tihedast tsivilisatsioonist eemal. Linnulul, avarus ja meri.

Sel ajal kui meie pidu anutisime, tegi kutsikas toas uinakut ja Bel oli imehea ja abivalmis, ning võttis oma hoolde tema toidupausi ja jalutuskäigud.

Kutsika kiituseks tuleb aga kindlasti märkida, et külas olemine tuleb tal eeskujulikult välja! Ei mingeid pahandusi ja ulakusi. Tubli ja kannatlik sõber.

Omaette mõnus tunne oli end peale hoogsat pulmapidu kl 7 ajal voodist välja ajada, riide panna ja õue suunduda :) Aga pilt,mis avanes, oli seda väärt - päike, mis pani kõik kastepiisad särama ja tekitas maagilise ümbruse ning tahtmise kohe kaamera haarata (seda polnud õnneks/kahjuks kaasas), mõnus kerge kevadine tuuleke, linnulaul.... ja teadmine, et terve majatäis pidulisi alles põõnab :) ja minagi saan kohe selle mõnusa tunde kaasa haarata ja linadevahele tagasi pugeda.


Tänu kutsikale olime siiski pühapäeva hommikl suhteliselt vara jalul ja valmis lahkuma ning jõusime veel randagi jalutama, kus enamik tänase loo pilte tehtud on.

Ahjaa, mööduvasse nädalasse jääb ka ussirohu võtmine. ÕNNEKS ei meenutanud see üheski etapis meilis loetud lugu kassile tableti andmisest :))) Kõik möödus sujuvalt - tuleb tablett kutsikale kurku panna ja klõnks, läinud ta ongi. Ei mingit meelitamist, pusimist vms.

14 nädal on veel ühe asja poolest oluline - nimelt läks Sammy üle 3le söögikorrale päevas :) jälle sammuke iseseisvumise suunas :))

Parimad harjumused on aga jätkuvalt alles. Hommikul kaua magamine ja läheduse otsimine:)