Kuna lapsed olid kõik mööda maailma laiali, pakkisime koera autosse ja sõitsime Lihavõtte pühadeks Hiiumaale vaikust ja merd nautima.
On äraütlemata mõnus koeraga reisida, kui sihtkohas on tema jaoks igati ideaalsed tingimused - peale ärkamist saab koera kohe õue tõsta ja ei mingit trepist kõndimist, vaata ainult et mõni näljane rebane läheduses poleks. Ilm soosis samuti õues liikumist ja nii saigi võetud ette ka pikka jalutuskäik metsas ja mere ääres.
see, kes maha jäi ja end liiga kauaks mõnd uut lõhna uudistama unustas, pidi hiljem muidugi paar kiiremat liigutust tegema :)
Kanarbikud ja mustikad olid nagu puud :) vägisi tuletas meelde enda lapsepõlve, kus rohi oli rohelisem, päike kollasem ja hanged ulatusid üle pea.
Aga koer ise on muidugi ÜLIARMAS!!!!
Ja meri oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kena.
Et uute oludega oleks kindlam tutvust teha poeb kutsutita vahel ikka sülle ka.
Vette minemisest ei tulnud sel korral veel midagi välja (õnneks). Oleks Bate kaasas olnud, oleks eeskuju kohe võtta olnud, kuid kutsika õhukest karvkatet silmas pidades on ilmselt esialgu veel targem vett kaldalt vaadata ja jahutavad ringid vees suve ootama jätta.
Küll aga oli mõnus liivaga mängida ja onni uuristada. Urukoera oleme võtnud??
Tagasitee läks juba oluliselt rahulikumalt ja aegajalt südamlikult silma vaadates - äkki ikka saaks sülle, kuid pererahvas jäi endale kindlaks ja koeralaps kõndis kogu maa omal jalal.
Koos väkeste pausidega, et puhata ja ümbrust uudistada. Maailm nagu selgus on ju oluliselt suurem, kui elutuba, köök, magamistuba jms. Ja puid oli ka palju rohkem, kui meil maja juures ;) Esialgu pole neist veel kasu ses mõttes, et jalga tõstma õpib koeralaps alles ca aasta pärast, aga keskkonnana on ju puud siiski lahedad. Ning minu meelest on Mangul Eestimaa kõige ilusamad metsad.
Väike väsinud loomake.
Peale nii pikka jalutuskäiku on aga parim koht enda välja puhkamiseks perenaise süles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar