Kui meie üks pereliige oma blogis aegajalt jätab asjad, mis teisi naerma ajada võiksid ütlemata, siis mul on plaan vastupidine. Ennastki ajas pärast muigama :) ja enda üle naerda, on igati eluterve ju.

Juhtus nimelt nii, et õhtul töölt tulles liustikulist tänavat vaadates, mõtlesin ma, et sellest libisemisest ja kukumisohust pääsemiseks peaks käimise asemel lendama/ maa kohal hõljuma. Ning mõttega edasi minnes, et selleks tuleks ju siis hoogsalt kätega vehkida/ tiibu lehvitada. "Ehh, seda ka ei viitsiks!" oli järgmine mõte ja kogu geniaalsel plaanil hetkega kriips peal.

Laisad ja mugavad oleme:)
loodetavasti tuleb kevad varsti ja jää kaob...