Üks aasta on taas kiirustades ajalukku lahkunud. Alles see oli, kui sai tema saabumist sõpradega koos tervitatud ja juba ta minekule seadiski end. Seda, kas temast ka midagi mäletamist väärivat alles jäi, selgitab aeg.
Päevi ja aegu on olnud igasuguseid. Häid ja halvemaid ka. Rõõmu teeb, et üsna palju reisimist on olnud ja maailmakaardil paar riiki rohkem, mille kohta omast kogemusest midagi arvata. Perega koos veedetud aeg on mõistagi bilansis pluss poolel ja seda päris oma aega võiks alati natukene rohkem olla. Ning seejuures vastu igasugu naistekate väiteid, nagu vajaks inimene oma aega, tundub mulle et eelkõge vajan ma meie aega, et end tõeliselt hästi tunda. Seda omaette olemist on elus niigi.
2010 jooksul on ka raskemaid ja kurvemaid päevi olnud. Kõige kõigem selles kategoorias oli isa operatsiooni eelne ja järgne. Õnneks on ta meil jätkuvalt olemas ja meeldivalt kõbus ning ma loodan, et veel kauaks - kauaks.
2010 jääb alatiseks ka ühele hauaplaadile, nii nagu jääb meie südametesse soe tunne meenutama seda elatud elu. Kurbus ja igatsus meile ja rõõm taaskohtumiste üle vanade sõpradega, kellest enamus juba sealpool vikerkaare silda on, talle. Ning moraalne kohustus hoida kaunist kirjakeelt. Siinkohal on muidugi kahju, et meie vanuste vahe nii suur oli ja mõistmine, et oma lähikonnas on nii suurepärane inimene oma suurepärase tööga, tuli veidi hilja. Hea meelega oleks veidi õppust võtnud.
Muidugi me võiksime märgata neid, kes meie kõrval on ja õppida neilt kuniks nad veel olemas on. Aga nii vist juba on, et siis ei kipu me seda taipama ja märkama. Ja pärast oleme õnnetud oma pimeduse üle.
Või siiski. Vast ikka märkame ja hoiame, lihtsalt igal asjal on oma põhjus ja ehk pole kõik need õppetunnid just meie jaoks olnud.
Uhh. Uue aasta alustuseks juba liiga diip mõttepusa:) ja ma just plaanisin oma postitusi lühemaks teha ja sagedamini kirjutada, nagu kord ja kohus bloggipidamisel ette näeb. Selline uue aasta lubaduse kohane mõte, onju.
Head uut ning püsige ikka liinil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar