Kui ilm Eestimaal veidi jahedamaks muutus, oli paras aeg lõuna poole reisida:) Reede õhtul Riia poole sõites võttis meid (st Musu, mind, Oskarit ja Sammy) vastu küll suur äikesepilv ja kohati oli nähtavus 0, välku sähvis hirmuäratavalt ja autosid vooris hilisele ajale vaatamatta hulgi, kuid kohale me jõudsime.
Positiivne on see, et Riia linn on meeldivalt lähedal ja teekond üldiselt meeldiv - väike peatus keha kinnitamiseks Pärrnus ja varsti oletegi kohal:).
Hotelli jõudes oli tunne umbes nagu Joosepil ja Marial Petlemmas - rahvast oli murdu ja vaevu leidus paigake ka meie jaoks. Küll aga tuleb kiidusõnad naabrite kohta öelda moodsa infotehnoloogia ja teeninduse osas. WiFi levis hästi ja selle ajaga, mis meil kulus koera jalutamisele pargis, olid nad kibekiirelt jõudnud beebi voodi meie tuppa tekitada.
Hambad puhtaks ja tuttu.
Uus päev algas üsna vara, sest ees ootas näitus.
Koeraga ca 6:30 välja minnes avastasin, et lõunanaabrite klubikultuur on kraadikese vingem, kui siinmail. Muusika jätkuvalt mürtsus ja jagamise aeg hakkas just-just läbi saama, vähemalt nii vist mõnele tundus. Mulle nimelt jalutas vast paar noorsandi, kellest ühel mõlkus meeles pea hamletlik "olla-või mitte olla" dilemma. Tema sõnu kasutades küll versioonis, cto takoje rõtzar, bes udachi?!?
*mille peale sõber soovitas tal "nje bugai ljuudjam:)".
Koer jalutatud, hommikune linnupete võetud, suundusime me siis näiteseplatsile Marupe's, Riia kesklinnast ca 20minuti kaugusel. Ilus koht oli. Ratsaspordibaas.
Hankisime Sammyle paraja suurusega majakese ja seadsime end ringi äärde oma korda ootama. Sel päeval oli kohtunikuks Pr Maria Kreekast.
Kui õige aeg käes ja mõni minut möödaski jõudis kätte meie kord. Tegime oma ringi ära ja tulemuseks CQ, CAC (SERT) ja BOB. Palju õnne Sammy! Miinimumprogramm oligi täidetud.
Samal ajal kui vihmapilv kastis Eestimaad, oli Lätis 30kraadi kuuma ja säras päike. Edukas esinemine oma ringis tähendas muidugi pääsu lõppvõistlustele ja kui juba nii kaugele tuldud, otsustasime ikka kogu mängu kaasa teha - see aga tähendas mitmeid tunde ootamist.
* Minu soovitus siinkohal lemmikloomade tarvete kaupmeestele, kes näitustel oma kaupu müütavad, varuda toole, piknikutekk jms kindlasti ka. Juhtus nimelt, et meil oli kaasas vaid üks tool ja kohapeal õnnestus juurde hankida vaid nigelavõitu 3jalgne järi, mis aga üsna varsti katki läks. Oleks pakkumist olnud, oleks kellegi kukrut siinkohal rõõmuga täiendanud;)
Päev päikese käes mööda saadetud, jõudis kätte lõppvõistluse aeg ja selle päeva parimaks tulemuseks sai III koht 8. grupi ringis.
Sammy kiituseks olgu öeldud, et kui näitusel Võitja 2010 valmistas mulle meelehärmi koera seismine või siis selle halb esitlus, siis sel päeval oli ta supertubli ja teadis täpselt kuidas olla:)
Tagasiteel linna täiendasime oma varusid - hankisime hulga vett, toolid jms, et järgmine päev näitusel rõõmsalt veel vastu pidada, tegemist nimelt oli 1+1päevase näitusega.
Pühapäeval oli ringikohtunikuks vanahärra Tomazs Poolamaalt. Nii palju kiidusõnu pole ammu kuulda olnud, kuigi koer kohtunikele tavaliselt ka meeldib. Kirja said kõik head sõnad, mis vähegi sel hetkel meenusid ja olukorda sobisid.
Tulemuseks CQ ja BOB. CACi( SERTi) kahjuks enam vastu võtta ei saanud ning pääs taas lõpuringidesse.
Kuna nahk oli eelmisest päevast alles hell, otsustasime vahepealse ootamisaja veeta kaubanduses pakutavaga tutvudes SPICE nimelises keskuses. Täitsa tore koht, soovitan külastada.
Pärastlõunaks suundusime tagasi näituseplatsile. 8 grupi ringis kohtusime juba eelmisel päeval tuttavaks saanud koeraomanikega. Kohtunikuks oli sama vanahärra Poolamaalt, kes päeva esimesel poolel Sammy kiidusõnadega üle kallas ja oli üsna ootuspärane, et tema sümpaatia päädis 8. grupi I kohaga. Rõõm oli siiras ja suur.
Niisugune tulemus aga tähendas seda, et esimest korda nii suure näituse puhul (osales ca 700 koera), oli meil asja ka BEST in SHOW valimisele.
Inimene õpib kogu elu. Kui muude ringide puhul oli kohal ringikorraldaja, kes koerad ritta seadis, siis seekord polnud kedagi käske jagamas. Hetkelise segaduse järel taipasin muidugi ka ise, et ilmselt sisenevad koerad grupide järgi, st me siis 8ndana:) Uus kogemus;) Loodetavasti läheb seda ka tulevikus tarvis :))
Koer oli üsna väsinud, võitlusvaim peaaegu jahtunud ja 2 päev lauspäikest oli oma töö teinud, kuid rõõm olla BiS ringis on siiski suur ja tunne uhke - võitjate ring:)
Kohtunik vaatas kõik koerad mälu värskendamiseks üle, laskis veidi joosta ning dikteeris siis sektretärile oma paremusjärjestuse. Surus kõigi omanike kätt, naeratas rõõmsalt ja seejärel suundusid kõik ringist välja. Ees ootas kõige põnevam osa - ehk tagasi kutsuti vaid 5 parimat ja ikka eraldi, et kõigile õnnitlused ja tema 15sekundit fameí kätte anda:).
Loomulikult ma lootsin, peale kõike neid ringe ja jooksmist ja seismisi, et meil ikka ka tagasi asja on..
.... ning mul ei tulnud pettuda:) Sammy valiti Best in Show III koha vääriliseks!
Palju õnne kulla sõber!
Eriti head meelt valmistas veel lisaks fakt, et esikolmikust lausa kaks koera olid Eestist ja et näituse üldvõit tuli samuti meie kodumaale!
Auto võidetud koeratoitu triiki täis asusime väsinult, end rõõmsalt, koduteele ja päikese loojumist selle päeva üle nägime juba Eestimaa pinnal.
2010 rohkem näituseid esialgu plaanis pole, pigem on põhjust taas tõukatseteks valmistumisele rõhku panna, kui palavus veidigi järgi annab ja rabandusega riskimatta ka päevasel ajal koeraga trenni saab teha.
Pöidlad pihku ja mõnusat suve jätkumist;)
1 kommentaar:
;) :D
Postita kommentaar