Vanaks saamisest ja vanaks jäämisest on viimasel ajal palju juttu olnud meie kandis. Ilmselt jõuab iga inimese elus ühel hetkel kätte see aeg, kus tal tuleb nende teemadega tegeleda ja siinkohal ei pea ma silmas ise vanaks jäämist, vaid esimese lainena avastad Sa ühel hetkel, et Sinu vanemad ka vananevad.
Erinevaid näiteid on üksjagu ja blogi vahendusel neid laia maailmaga jagada tundub pisut privaatsuse rikkumisena. Sest tegelikult on ju neil ÕIGUS vanaks jääda. Justnimelt selle pärast näiteks, et nad on oma eluajal nii palju andnud ja teinud teiste heaks ning olnud isetud tihtilugu, põlenud heleda leegiga, olnud suurepärased eeskujud, oma elutöö teinud ja jälje jätnud.
Ja siiski, mina näiteks ei ole suutnud selle paratamatusega eriti hästi leppida.
Ilmselt on selliseid inimesi veelgi.
Näiteks hiljuti avaldas üks neist arvamust, et peaks olema olemas Vanainimestemaa - kuhu kõik vanad inimesed lähevad, kui selleks õige aeg tuleb. Et nad ei peaks oma raugemist muu maailmaga jagama, saaksid olla omasuguste seltsis ja rahulikult päevi õhtusse veeretada.
Mind viis aga see arutelu hoopis mõttele, et ..puud tuntakse tema viljast.. ehk, et kui me vanaks jääme, saame me ise maitsta oma kasvatuse tulemusi, kui lapsed võtavad hoolitseja rolli üle ja enam pole me ise need kes hoolt kannavad, vaid meie eest kantakse hoolt. Siis saame me tunda oma kasvatuse häid ja halbu külgi. Pisut hilja muidugi, et enam midagi muuta, kuid samas pole kedagi ka süüdistada.
Ning tegelikult tuleks selle peale mõtlema hakata just nüüd, oma lapsi kasvatades. Praegu kui veel on võimalik midagi muuta. Tee teistele seda, mida tahad, et Sulle tehtaks.... (ja salaja looda, et meditsiin areneb selleks ajaks, kui meie vanaks jääme niikaugele, et on leiutatud ravimid, mis meid alati värskete ja noortena hoiavad, juhuks, kui see kasvatuse osa ikkagi päris õigesti välja ei tulnud).
Mõtlema paneb ka see, et kui kaugele läheb inimeste õigus teha otsuseid teiste eest. Kas ja kui palju on meil õigus arvata teadvat, mis teisele on parim? Vaadates veidi nt erinevaid filme, tundub see olevat üks kandvamaid teemasid (nt Solist, August Rush jms). Tundub, et see mõte on inimeste peades mõlkunud juba mõnda aega. Pole ju asjata tekkinud mõttekujund - vanainimese üle tee aitamisest.. kui ta ehk tegelikult tahtis olla just sealpool..
Mis toob meid tagasi olukorraga leppimise juurde ja meenutab vana, head Meelerahu palvet: Kallis Jumal, anna mulle jõudu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda ja jõudu tegeleda asjadega, mida ma saan muuta ning tarkust, teha neil kahel vahet.
Tervist ja head õnne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar