Jõulud, on kahtlemata üks ilusamaid aegu, mida Eestimaal veeta. Küünaldesäras surnuaiad, ehitud tänavad, majad ja aiad. Valge lumevaip, kuuselõhn, piparkoogid, jõulusöögid ja veel palju muid põhjuseid.
Aga nagu juba Vandersellid laulsid.. siis kui meie alles väikesed olime.. et kes istub ainult oma õue all, ei tea, mis juhtub kaugemal.. otsustasime me seekord pühad veeta kodust eemal.
Keerutasime gloobust ja lappasime atlast ning otsustasime India kasuks. Fakt, et mina seal juba korra käinud olen ja teadsin, mida oodata oli ilmselt muidugi üks mõjutavaid asjaolusid :)
Niisiis ei osalenud me sel aastal jõulushoppingul ega varunud hunnikute viisi kingitusi, vaid peamine põhjus poode külastada oli hoopis veel reisi jaoks vajalikke asju hankida ning kui kõik koos ja õige kuupäev käes, pakkisime kohvrid, panime selga võimalikult vähe sooje riideid ja suundusimegi lennujaama.
Ees ootamas 15 tundi lennukis olemist ja teadmine, et uue päeva õhtuks oleme me juba SEAL.
Kui jätta kõrvale asjaolud, et pidevalt nõudsid lennuteenindajad, et kõik oma kohal püsiksid, kapten oli varem lennanud enamasti helikopteriga ja kasutas vastavaid võtteid ka maandumisel, süüa anti 2 korda lennu jooksul ning ei mingit alkoholi ega snäkke, siis möödus lend rahulikult. Kui tavaliselt võiks eeldada, et rahu rikuvad veidi lennujaamas liiga palju reisinapsu tarbinud noored või ei leia pisikesed reisijad und üles, siis seekord andsid kõigi unerahu rikkumise oma panuse vanada ja kobedad. Milvi ja sõbrad hullasid ennastunustavalt ja tundsid suurt kergendust kodust eemale saamise üle.
Väikeste vahemaandumistega Dubais ja Keralas, saabusime me lõpuks sihtpunkti ja õnus soe ühk tervitas juba lennujaamas.
Tavapärane paberimajandus lennujaamas ja selleks ajaks kui me kohvriteni jõudsime, oli keegi Vares meie kohvri juba endale võtnud ja sellega minema jalutanud.
Õnneks mitte kaugele, kõik turistid koguti hotellide transferidesse ja ükski buss ei startinud enne, kui kõk peal olid.
Kuigi kohalikud lennujaama ametnikud olid meeldivalt osavõtlikud, ei piisanud sellest ning Sirvo läks ise välja asja uurima - pea ees tundmatusse - pole siinkohal ilukirjanduslik liialdus vaid olukorra reaalne kirjeldus.
Ootamise aeg tundus pikk ja nii soovitasid lahked ametnikud meil kaasa võtta see ainuke üle jäänud kohver ja proovida leida oma bussidest.
Pikka bussiderägastiku lõpus leidsime me lõpuks Sirvo, kes oli vahepeal juba kadunud asjade nimekirja sattunud, koos MEIE kohvriga:) jehhuuu!!!! lähedal asuvast bussis tuias välja ka kodanik Vares, kes oli vähemärgatavalt vabandav ja veel vähem märgatavalt tänulik, et me tema kohvri kaasa tõime ja ta selle tagasi sai.
Väikse sebimise peale leidsime üles ka oma trasferi, milleks seekord oli hoopis jeep. Nimelt polnud teised eestlased sama hotelli valinud ja meiega jagas autot vaid 2 tegelast mingist Don Juani nimelisest hotellikesest. Romantikud :) Tunnike sõitu pimedusse mattunud Goas, mida valgustasid vaid harvad tänavatuled ja majade valgustid ja jõudsimegi Galangute.
Trasferi juht peatas auto ja uuris kohalikelt, kus meie hotell asuda võiks.. keeratuas natuke otsivalt rini.. ja lõpuks leidiski õige teeotsa. Kahtlane algus :) aga kuna hotell on vaid aasta vana, arusaadav. Hiiem tuli meil korduvalt taksojuhtidele teed näidata, sest enamik neist polnud sellest kohast veel kuulnudki.
Koht ise - Restore Terra Paraiso oli mõnus ja meeldiv paradiis ühe käänulise tänava otsas, vaid lühikese jaluatuskäigu kaugusel merest. 10 kahekordset majakest ümber basseini ja väike söögikoht. Hoolitsetud muruplatsid, palju taimi ja muidugi jõulupuu :)
Vaatasime toad üle - need olid meeldivalt ruumikad, kenad ja rõdudega ning otsustasime algatuseks veidi keha kinnitada. Väljas oli juba hiline õhtutund.
Kohalikus hotelli bistroos mängis jõulumuusika ja menüü kubises india toitudest :) Igasugu eelarvamusi puhtuse ja kvaliteedi osas trotsides saime kõhud täis ja pugesime tubadesse reisiväsimust välja puhkama.
Uus päev tervitas meid PÄIKESEGA.
Ja nii igal hommikul kogu puhkuse ajal. Mitte ühtegi pilve, mitte ühtegi sombust päeva. Tugevat tuult, sademeid vms. Kliima on Indias puhkamiseks võrratu. Piisavalt soe, nii umbes 40 kraadi keskmiselt, aga mitte lämbelt raske. Keskpäeval on muidugi mõistlik vaju alla minna või väike beauty sleep teha, kuid muul ajal on mõnus olla. Praegusel ajal on õõd veel veidi jahedad, mis küll tähendab vaid seda, et võiks rätiku õlgedele võtta õhtust sööma minnnes, kindlasti mitte pikki pükse ja fliisi ;)
Kuivõrd puhkus on ikka PUHKMISEKS, ei teinud me väga ambitsioonikat ajakava ja tegelesime vaid nende asjadega, mis parasjagu huvi pakkusid. Siiski, et veidi ringi vaadata broneerisime meie endale kirikute ja templite tuuri ja lapsed valisid 2päevase dsunglituuri.
Esimestel päevadel aga tutvusime kohaliku ümbruskonnaga. Kuna rannad on siin kilomeetrite pikkused, jalutasime esimesel päeval meist paremale jääva ranna läbi kuni mäed vastu tulid. Tegime vahepeatuse ka ühes rannahütis, et veidi keha kinnitada. Teenindaja Jack sulas Sirvo juukseid vaadates ja oleks ilmselt pool elu ja muudki pealekauba andnud, et tema nahas olla. Võimalus eest Sille ühtul klubisse viia, aga oleks ta olnud nõus loobuma muustki.
Paras annus kohalikku pealetükkivust kogetud liikusime edasi ja käisime vaatamas Marinha Dourada hotelli, kus ma 2004 aastal olin peatunud ning bookisime omale kohad jõuluõhtusöögile.
Nimetatud hotell asub Arpora külakeses ja paikneb soolajärve kallastel. 5 aasta jooksul olid nad teinud väikseid juurdeehitusi ja päris tore oli samasse kohta uuesti sattuda.
Järgmisel päeval võtsime me ette pika jalutuskäigu teisele poole ja kõndisime kuni jalad võtsid . Ühe kaldasse uhutud laevavraki juures tegime pausi, puhkasime jalgu ja täitsime kõhtusid, et jaksaks tagasi kõndida.
Õhtul ootas ees pidulik jõuluõhtusöök:)
Loomulikult olid Marinha Dourada teenindajad taaskord vaeva näinud ja peopaiga kenasti üles vuntsinud. Tulukesed, kaunistused jms olid hingematvalt kenad. Viksid teenindajad, linadega kaetud lauad.
Jättes kõrvale naaberlauas tuure koguva briti mammi, oli kogu õhtu kaunis ja mõnus. Lõbus oli kuulata tegelasi laumas jõululaule ja lumest, mida me usume enamik neist elus kunagi näinudki pole. Jõuluvana saabus paadiga üle järve ja jagas lastele kingitusi. Punase kuuega ja valge habemega pontsakas taat - kõik nii nagu peab. Käed lihtsalt olid kahtlaselt päevitunud. :)
Jõuluvana nähtud, kõht pidusööki täis lahkusime peolt. Seekord siis selline jõuluõhtu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar