Titeaeg hakkab otsa saama, uued hambad juba enamasti suus ja ongi varsti aeg koer ka näitusele viia, et teada saada, mis koolitatud tegelased laiast maailmast arvavad temast. Esimene katse saab toimuma 19.07 Haapsalus ja selle näituse kasuks pani otsustama asjaolu, et siledakarvalistele on kohal eraldi kohtunik. (Näituse kohta täpsem info http://www.nublud.ee/).
Selleks aga, et näitusel ka midagi teha osata, tuleb loomulikult harjutada ja selleks et midagi harjutada, peab olema keegi, kes juhendab, mida harjutada ja mida ühelt koeralt ja tema omanikult oodatakse. Neljapäevasel koolitusel oli juhendajaks Brit-Hell Ruus, kes seletas lahti näituse põhitõed ja võttis läbi peamised elemendid.
Seismine, hammaste näitamine ning traav - nii ringis, otse, kui kolmnurgas.
*kuna pere oli mööda maailma laiali sel päeval, ei ole näituskoolitusest ühtegi pilti. Loodame tulevastel näitustel selle vea parandad ja pildimaterjali ka siia riputada.
Seismise puhul tuleb algatuseks siis õpetada koerale selgeks tegevus ise ning hiljem, kui kutsikaiga ja elevus juba välja kasvama hakkavad, on lootust seda seismisoskust ka lihvida ja asendit parandada. See kõlas üsna lohutavalt, sest seista Sammy isegi aegaajalt oskab, kuid see pole kindlasti võrreldav minu ettekujutlusega tublist näitusekoerast, kes seisab kannatlikult ühe koha peal ja laseb end sättida ja togida, või veelgi vähem ettekujutlusega koerast, kes ise ja kohe võtab maru uhke ja seejuures ka õige hoiaku.
Retriiverite puhul on saba keha pikendus ja peab olema kenasti sirge - selleks et seistes saba ära ei vajuks tuleks koera õrnalt silitada üle selja sabaotsani välja.
njaa.. ning ühe käega hoida veel kaelarihmast ja ühe käega klikkerit kasutades ja ühe käega maiuseid jagades.. on mul taaskord tunne, et miskit nagu oleks puudu - just, käsi jääb puudu :)
Hammaste näitamine on hetkel hell teema, kuna nende vahetusmisega seoses on igemed õrnad ja ma anyway uurin koguaeg, mis seis seal parasjagu on. Loodetavasti piisavalt pehmete kätega :) Eeltoodut arvestades sobib ilmselt hetkel eelkõige variant, kus koer on seljaga minu vastas ja ma parema käega alalõuast kinni hoian ja vasakuga hästi kergelt ja õrnalt ja ülehuulele väikese irve manan, et kohtunik saaks vilks-volks pilgu sinna heita. Tulevikus loodetavasti saavad nad juba ise täpselt ja kaua tahavad kõik hambad üle vaadata, sest koer ju tegelikult on lahkuse etalon ja lubab enda lähedale seni küll kõiki inimesi lahkesti.
Ning last but not least - see traavimine. Termin, millega ma seni vaid Belli ratsutamistundides olin kokku puutunud. Jah, loomulikult pean ma tegema tööd oma harjumusega hoida koera paremal pool, sest näitusel (ja soovitavalt ka mujal) käib ju koer alati v-a-s-a-k-u-l pool.
Õnneks aga on Sammy piisavalt elurõõmus tegelane ning traavi meelitamine ise hirmkeerukas tegevus ei ole, pigem tuleb vaadata, et see ei muutuks arulagedaks karglemiseks :) Müramine ja töö on ju siiski 2 eraldi asja. Me harjutame :)
*/Ning lõpetuseks - Kõiki kutsikarõõme ei saa ka koerale keelata ja maailmaasju liiga tõsiselt võtta. If you obey all the rules, you miss all the fun;) Meil on aga ilmtingimata plaanis see FUN elus alles jätta ja end ning maailma mitte liiga tõsiselt võtta. Ilmaasjata pole ju tuntud inglise siledakarvaliste kasvataja Nancy Laughton öelnud, et see tõug on koeramaalima Peeter Paan.
Hingelt "viieline" olla on igav ja tülgastav, las see jääb noorematele, kel seisab alles ees küpsemise talumatu kergus ja maailma avastamine. Väikesed krutskid teevad päevad nauditavaks ja vaadates üle vanu sex &city osi, tuli meelde, et ka seal seletas puutöö nautleja ja mööblidisainer Aidan Carrile, kuidas puidu vead võivad olla just see kirsimari koogi peal,mis teeb ta eriliseks ja meeldejäävaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar