12 nädalane

Täis on saanud 12 nädalat Sammy sünnist ja täna sai täis 1 kuu päevast, mil ta meie juurde tuli. Väga vahva kuu on olnud! Päris kindlasti on see oluliselt muutnud minu elustiili ja argipäevi ju eelkõige.
Mõtlesin just sellele hommikul kell "vara" õue minnes, kui koer kurtis, et tema enam jalgu ristis hoida ei jaksa vaatamata sellele, et kell polnud veel päris 7 - tundus kohatu väikest looma ja tema vajadusi täpselt kella järgi sättida - aga et siis mitte sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida - õue minnes, kui väljas sadas vihma, oli külm ja jahe - tõeline koerailm!! - nuusutasin ma vihmast värsket õhku ja tundsin rõõmu:) Kui poleks kutsikat ei sunniks miski mind õue ja sad for me - kui paljudest feelingutest ma ilma oleksin. Täisväärtuslik elu on kõige kohasem väide uuema elu kohta, mitte et enne midagi väga valesti oleks olnud.

Selle sama koerailmaga tulime me just hetk tagasi pargist;) kus me jooksime end hingetuks püüdes vältida lompe ja muid mülkaid, kutsikas kindlalt kannul, dummy suus. Ta on ikka üks imearmas ja tubli tegelane, kes väga hea meelega püüab ja täidab talle antud ülesandeid. Vahel - kui ma olen ta hooletusse jätnud ja ning talle tundub, et temaga tegeletakse vähe üritab ta algatada mängu ise, kui aga mängukaaslasi ei leidu, on järg väikeste ulakuste käes. Siis tulevad meelde pesakonnas kehtinud reeglid ja mängud, mida saab omasugustega mängida - naksamine, haukumine jms. Inimeste reeglid ei ole alati need kõige fun´imad.

Lapsed ja kutsikad :) lahutamatud igatahes :)
Ka jalutuskäikudel vaatab ta rõõmsalt iga väikese tegelase poole ja järgi. Igal juhul on see palju parem, kui omada koera, kes oleks kuri.

Rõõmu õpib ta ilmselt mõne aja pärast ohjama, kui ta on juba suur ja väärikas koer.

Täna on olnud väga asjalik päev - külastasime loomaarsti ja nüüd on siis esimene vaktsineerimine ka tehtud ning võib hakkata kutsikatekooli peale mõtlema.

Veel selgus, et loomaarsti arvates võiks ta ise treoist käia küll, kui vaadta, et ta hüoates ja väga hooga seda ei tee. No tõttöelda hakkas ta juba oma 10 kiloga natuke raskeks süles vedada muutuma ju ka.

Tihti käime me koos linnas ja sel ajal viibib tema reeglina autos mind oodates - pole lihtsalt väga palju kohti suures linnas, kuhu kutsikaga koos minna saaks, küll aga on ta juba käinud jalutamas Toompeal ja Kadriorus.

Magada meeldib talle jätkuvalt inimeste lähedal ja ka päevaste uinakute puhul valib ta koha minu lähedal. Kui ma juhtun kuskil istuma, siis toetab ta oma koonu mu jala peale ja ärkab iga kord, kui ma liigun, et mul silma peal hoida. Väga armas kaaslane ;)