Ma teadsin, et ma pole olnud kuigi aktiivne blogija, aga isegi mulle tuli üllatuseks, et siin juba nii pikalt vaikus on.

Jättes vahele ülevaate vahepeal juhtunust, jätkan hoopis päevakajalistel teemadel. Seniks, kuni selline kanal ja vabadus meil on *




ACTA, SOPA ja need muud tähised, 
mille ümber arutelud käivad, meenutavad oma tagajärgedelt mulle Paabeli torni ehitamise lugu, Wikipediast laenates, kui Paabeli riik võimsaks sai, muutusid selle elanikud uhkeks ning otsustasid ehitada taevasse ulatuva Paabeli torni. Seepeale segas Jumal ehitajate keeled, nii et need ühel päeval järsku enam üksteist ei mõistnud ning läksid laiali, jättes torniehituse katki; varem olid kõik kõnelnud sama keelt). 


Üks YouTube lugu  ACTA kohta ka, enne kui jätkate lugemist ja püüate mu mõttega sammu pidada.


Niisiis tulles tagasi tänapäeva, on maailm muutunud hästi avatuks ja omavahel oluliselt rohkem lävivaks, kui varem. Hulk piire on langenud ja erinevate rakenduste kaudu võid Sa vabalt olla kursis iga inimese tegemistega, kes sulle vähegi huvi pakub. Teadmised ja õpetused on kättesaadavad vabalt. Ja nii ehk ongi inimesed hakanud endast ja oma võimetest rohkem arvama ja on aeg juhe seinast välja tõmmata ja neil tiibu kärpida? 


Õõvastav!


Pole ime, et räägitakse ühe ajajärgu lõpust. Maailmalõpuks on seda siiski palju nimetada. The world as we know it võib peagi otsa saada küll. KUI need algatused läbi lähevad.


Hipid ja lillelapsed möllasid ka omal ajal. Ja siis... sai nende aega otsa ja maailma muutus asiseks ja asjalikuks. Maiseks. Savu ja muude lõbusate ainete suitsetamine keelati ära ja on karistatav.


Kas 30 aasta pärast tundub meile info jagamine veebis sama selgelt ebalegaalne?

Hea teenindus algab soovist

Ma ei juhtu küll teadma ühtegi inimest, kes naudiks tusast kohtlemist ja astuks hommikul uksest välja lootusega sel päeval korralikult pragada saada.

Üksikisiku ootuste juurest edasi tööandja tahte juurde liikudes igatseb enamik tahte elluviijatest, et kaastöötajad oleksid positiivsed ja algatusvõimelised, oskaksid luua, hoida ja juhtida (kliendi)suhteid parimal võimalikul viisil.

Olles juht soovid, et iga inimene, kes kord on nendega kokku puutunud, kõnnib edaspidi ringi, jagades maailma ja oma sõpradega vaid kiidusõnu ettevõtte (mitte ainult konkreetse töötaja!) pakutavate teenuste ning teeninduse kohta.

Tänapäevases reklaamiinfo uputuses tead loomulikult, et isikutevahelised soovitused on parim turundus (mis mõjub) ja ühtlasi kõige usaldusväärsem tulevase tarbija seisukohalt.

Peamiseks eduteguriks seega on töötajate positiivseid emotsioone tekitava teeninduskäitumise tekitamine-tagamine nii üksikisiku kui ka kogu kollektiivi mõõtmes. Kas eristuvalt head teenindust saab õppida ja arendada?

Lühike vastus oleks, et saab küll, kui inimene seda soovib. Soov aga omakorda kasvab välja arusaamisest, mis on selle uue/täiendatud oskuse eelised ja hüved.

Lihtne väide, et parem teenindus kasvatab ettevõtte kasumit, ei ole ehk kõigile ühtviisi motiveeriv, eriti kui sellest kasumist osasaamise mehhanism on ebaselge. Raha aga pole ainuke motivaator, mistõttu räägitakse sageli eneseteostuse kandvast rollist inimvajaduste hierarhia puhul.

Kuivõrd enamik meie elust möödub teiste inimeste hulgas ja nendega suhestuses, on vajalik omandada oskus nende suhetega hästi hakkama saada. Seejuures on avatud ja hooliva positsiooni võtmine üks edukamaid viise, mis toob häid tulemusi, aga ka head tagasisidet.

Positiivne tagasiside on aga omakorda vesi meie saavutusvajaduse veskile – normaalne osa iga inimese tervikpildist.

Eristuvalt hea teeninduse puhul on üheks ankruks suhtlemisest tuleva naudingu tekkimine. Rõõm ja hea tuju. Naeratus, mille teine inimene on märkamatult su näole toonud ja mõtted, millel on tiivad. Inspiratsioonitulv. Soov korda saata toredaid asju ja teha maailma paremaks iga päevaga.

Oskus mitte võtta kõike toimuvat väga isiklikult, vaid tunnetada situatsiooni ja näha selle lahendamise võimalikke keerdkäike, on suurepärane omadus, mis väärib arendamist.

Pideva võistlemise ja parem olemise asemel on mõistlik keskenduda enda ja teiste turuväärtuse pikaajalisele kasvatamisele. Pole tarvis ärrituda iga kommentaari peale ja eeldada, et igale eriarvamusele tuleb vastanduda.

Negatiivse tagasiside andmise vorm ja viis on oluline mainekujunduse ning edasise suhtlemise seisukohalt nii üksikisikul kui ka organisatsioonil.

Tasub pingutada selle nimel, et võib-olla annaks olukorra lahendada hoopis ühe heatahtliku nalja abil nii, et ka vastaspool tuleks olukorrast välja hea tundega. Inimestega suheldes naudin ma enim olukordi, kus säilib mänguruum edasiseks improviseerimiseks ning enese ja teiste proovilepanekuks. Millegipärast usun, et see on teatud mõttes oluline nii «ülalt alla» ja «alt üles» kui ka võrdsete osapoolte vahelises suhtlemises.

*Arvamuslugu ilmus Postimehe majanduslisas Otsustaja mais 2011 ja e24.ee keskkonnas

Üks sarnasel teemal YouTube lugu ka. You Can´t send a Duck to Eagle school

30

30 ei tundu kuigi suur hulk rahvast olema ja võiks eeldada, et see on just paras igasugu asjade tegemiseks. 30 on üsna tavaline õpilaste arv klassis.
Ca 30 liikmega ettevõtteid on Eestis hulgaliselt. jne

Mõtiskledes hiljuti selle üle, et kuidas siis ei õnnestu sageli seda väikest hulka ühise eesmärgi nimel sujuvalt koostööle saada, ise samal ajal aknast välja vaadates, adusin et lahendus on jällegi nina all:)
30 on ka ühe tavalise korteriühistu liikmete arv. Ja me oleme näinud hulgaliselt neid ühistuid, kus asjad ei liigu, maja laguneb ja veel mitu häda, sellepärast, et maja elanikud ei suuda kokku leppida.
Ja muidugi on ka neid näiteid, kus see koostöö õnnestub eriliselt hästi.
Eks nii on ka ettevõttetega. Mõnel juhul ühinevad need 30 "ühe mütsi alla" ja teisel juhul on nagu vene valmis, igaüks oma suuna eest väljas. Neist korteriühistutes elavad ju samad inimesed, kes ettevõttetes töötavad.

Kui meie üks pereliige oma blogis aegajalt jätab asjad, mis teisi naerma ajada võiksid ütlemata, siis mul on plaan vastupidine. Ennastki ajas pärast muigama :) ja enda üle naerda, on igati eluterve ju.

Juhtus nimelt nii, et õhtul töölt tulles liustikulist tänavat vaadates, mõtlesin ma, et sellest libisemisest ja kukumisohust pääsemiseks peaks käimise asemel lendama/ maa kohal hõljuma. Ning mõttega edasi minnes, et selleks tuleks ju siis hoogsalt kätega vehkida/ tiibu lehvitada. "Ehh, seda ka ei viitsiks!" oli järgmine mõte ja kogu geniaalsel plaanil hetkega kriips peal.

Laisad ja mugavad oleme:)
loodetavasti tuleb kevad varsti ja jää kaob...

Sry, I haven't written lately...

If you go a long time between blog updates, don’t write a “sorry I haven’t written lately” post. No one cares. Just publish something good.

An Insider’s Guide to Social Media Etiquette

www.chrisbrogan.com


eks ma olin isegi märganud, et viimasest postitusest on juba veidi aega möödas, aga inspiratsiooni ei olnud. Jah, väljas on juba hulga valgem ja helgem, kui me ei käi silmad maas. Sest siis jääb ette ainult sünkmustaks värvunud jää ja lumi, nagu kevadel ikka. 


Üks hea sõber aga märkis, et pungad on puudel juba suured ja igatsevad sooja, et maa on tegelikult sulanud ja kui nüüd natukenegi sooja kütaks, saaks talvest kiiresti jagu.


Sellest sõbrast võiks tegelikult isegi pika loo kirjutada, sest ta väärib iga tähemärki ja samas jääks kõigist maailma ridadest puudu, et kogu tõde kirja panna. Ja naised peavad ju veel saladuslikud olema, ehk ma ei saakski midagi niisugust ette võtta.


Alanud nädal on ühel või teisel viisil toonud minu teele mitmeid naisi erinevatest eluperioodidest. Eelmainitu on üks neist ja vast kõige tugevama positiivse laenguga tegelane üldse. Ta lihtsalt paneb head asjad juhtuma ja seda särtsu jagub teistelegi.


Tore oli ka kohata üht teist ammust tuttavat. Tema puhul võiks märksõnaks olla "põnev" - seda nii persooni poolt kui ka elatud elu pärast. Rõõm oli teda näha!


Ja et maailm ikka tasakaalus püsiks, on selles nädalas ka üks tegelane, kelle toimetused ja olekud selgelt pahameelt tekitavad. See tegelane vääriks ilmselt sügavamat analüüsi tegelikult, kuid pole kindel, et see tema elu kuidagi paremaks teeks, kui ta teaks miks ta aegajalt lihtsalt peab vastik olema, millest see tuleb, et tal on vajadus teiste arvelt ennast upitada ja miks tal on raskusi partnerlusega, võrdsel positisoonil suhtlemisega. Lapsepõlv  - arvaks Freud ilmselt. Kõigile ei ole need kivist mänguasjad ja turvavööta sõitmine ikka ühte moodi hästi mõjunud.


Selline natuke naiste keskne teema seekord. Juhuks, kui ma enne naistepäeva ei juhtu uut postitus kirjutama. Varakult päevateemaline :)

01.01 pidid jõustuma liiklusseaduse muudatused või sootuks uus liiklusseadus?... (oot, rahu, ma ei hakka nüüdsest seadusi analüüsima siin), hoopis tuli meelde, et seoses sellega oleks hakanud kehtima nõue, et mobiiltelefoni ei tohi sõidu ajal näppida.

Olgu selle nõude ja jõustumisega, kuidas on, andsin ma endale lubaduse, et mina loobun sellest tegevusest rooli hoidmise ajal. Jõuab neid meile ka hiljem lugeda ju.

Et miks just nüüd ja miks selline mõte? Eile hommikul Opsi lapsehoidja juurde viies, haarasin ma tavapäraselt autost asjad ja lapse ning astusin välja. Üks käes olnud kotikestest rebenes ja selle sisu pudenes tänavale. Ilma pikemalt mõtlemata kükitasin, et kraam kokku korjata ning kui asjad juba peaagu koos olid ja ma kõrvale vaatasin.... tardusin.
Tegevus toimus aktiivse liiklusega sõidurajal, kus parasjagu kihutas mööda tramm ja autod, mis olid pidanud trammi peatumise ajaks seisma jääma, olid just liikuma saanud... õnneks ei jutustanud see autojuht parasjagu telefoniga ega lugenud meili, sõnumit vms, mis oleks tema tähelepanu hajutanud....